AJALUGU

Praegune Nehatu küla koosneb kolmestajaloolisest külast – Virita, Õeküla, Äärepere ja Nehatu asundusest.

Arvatavasti on inimasustus küla territooriumil kaugetesse aegadesse ulatuv. Kultuurimälestiste  riiklikusse regstrisse on arheoloogiamälestistena kantud muinasasulate kohad Nehatu küla keskel, endise Õeküla ja endise Virita küla aladel, mõlemad muistised on dateeritud II aastatuhandesse ja muinasasula koht Nehatus, dateeritud I aastatuhande II pool- II aastatuhande I pool. Arheoloogiamälestiste registris on ka arvatavasti 13.-17. sajandist pärinev kalmistu, ohverdamiskoht ja Rässa ning Äärepere ohvrikallikad, kus rahvamälestuse järgi käidi ohverdamas ja tervisele abi saamas 19. sajandil ja 20. sajandi alguses.

Nehatu küla on tuntud ka kohana, kus elasid ussisõnadega ravitsejad, nõidusega ja arstmisega tegelevad inimesed. ( Karl Jungermani päevikust 1922. a).

Nehatus asub Nehatu mõis (saksa k Nehhat), mis oli naabermõisa Paatsalu kõrvalmõis. Tõenäoliselt 19. sajandil püstitati mõisa kivist ühekorruseline peahoone. 20. sajandil on hoone tundmatuseni ümber ehitatud kahekorruseliseks elamuks. Kõrvalhooned on kas hävinud või varemeis.

19. sajandi lõpul ja 20. sajandi esimesel poolel oli Nehatus vilgas kultuuri-, haridus- ja seltsielu.

Nehatus on tänaseni säilinud kaks rehielamut, endist suitsutare, kus on külakooli peetud – Liiase talu endises Õekülas ja Lepiku talu endises Virita külas, kirikuarhiividest on leitud koolide nimekirjad aastatest 1872 ja 1876. Liiasel tegutses kool kuni vallakooli avamisen Lõu pool 1891.

1902. a ehitati Nehatusse ministeeriumikoolimaja. Kooli juhatajaks oli Jaan Vaga. Koolis hakati rahvale näitama kino eelkäijat – “elavaid pilte”.

Vallakool põles äikesega 1931. aastal maha. Aastatel 1931-1932 kuni uut koolimaja ehitati, peeti kooli Sooaluse talus.

Nehatu vanimaks seltsiks on arvatavsti “Paatsalu tulekahju juhtumisel Wastastiku awitamise selts”, mille põhikiri kinnitati 21. juunil 1897.

1912-1914. aastal tegutses Nehatus mõttekaaslaste selts “Mudila”, mis koosnes noortest kirjandus- ja loodushuvilistest, viagra selts tegeles ka kõlblus- ja käitumisnormidega – “Mudila” neiud pidid piduldel keelduma purjus noormeestega tantsimisest. Üheks eestvedajaks oli Priidu Kohtitsky.

1917. aastal asutas Nehatu kooliõpetaja Friedrich Voldemar Kruusmann “Vabaduse Seltis”, mis pidi korraldama kõnekoosolekuid, samal aastal loodi tema eestvadamisel Nehatus näitering, keelpillide ansambel ja segakoor.

1919. aastal loodi Nehatusse kultuurielu edukamaks korraldamiseks haridusselts, mille nimeks sai “Paatsalu Haridus-kultuuriline Selts”, mille juurde asutati ka raamatukogu asukohaga valla koolimajas. Raamatukogu hävis koolimaja põlengus 1931. aastal.

Kultuuritöö möll Nehatus vaibus 1925. aastal, mil kultuurielu keskuseks sai Vatla.

Nehatus jätkas tegevust neljaklassiline algkool.

Nehatust on üle käinud ka sünged ajad ja keerulised sündmused.

1710. aastal, Põhjasõja – järgse katku ajal jäi Hanila piirkonnas ellu iga viies inimene. Esimene katku ohver oli Õekülast pärit Kisa Jaak, kes Pärnust tulnud kaupmehele peavarju pakkus.

1905. aastal detsembris tuli Sooalusele peremees Kaarel Kochtitsky vennapoeg Jaan, kes oli tagaotsitav Konstantin Pätsi põgenemisele kaasaaitmise eest. Jaan võeti kinni 1906. aastal  Kangru-Aadu talus, kus ta oli peidetud sängi alla. Kinnivõtjad olid Paatsalu vallavanema ja urjadnik. Jaani varjaja sai peksukaristuse, Jaan lasti maha Velise vallamaja juures.

1917. aasta keerulistel aegadel elasid ümbruskonna külades, sealhulgas Virita taludes kasakad. Uuepere Miina kirjast oma vennale tegevteenistusse saab teada, et Uueperes elas viis kasakat, Mardil kuus, Ennul kolm ja Kubjal kaks mees. Taludest võeti söögipoolist, heinu ja loomi.

1918. aasta – Saksa aeg, võeti ära vilja, taludele määrati võinorm. Suvel puhkes verine kõhutõbi, Nehatu koolimajas oli laatsaret.